Rahvastikuteaduse kujunemislugu Eestis ulatub 19. sajandisse, mil Tartu ülikoolis kaitsti mitmed doktoritööd statistilise ainese alusel Eesti erinevate piirkondade rahvastikumuutuste kohta, mida tol ajal liigitati biostaatika valdkonda. Tartu ülikoolis 1870. aastatel tegutses lühemat aega professorina Wilhelm Lexis, kellelt pärineb vanuspüramiidist veidi vähem tuntud, kuid rahvastikuteadlaste poolt tänaseni kasutatav analüüsivahend Lexise diagramm. Sõdadevahelisel ajal oli süstemaatiline demograafiaalane analüüsitegevus koondunud Riigi Statistika Keskbüroosse. Büroo jälgis kõigi peamiste rahvastikuprotsesside kulgu ja võrdles Eestit teiste Euroopa riikidega. Muu hulgas valmis ka esimene Eesti kohta koostatud rahvastikuprognoos.
Pole liialdus öelda, et omariikluse kaotamine katkestas ka tegelemise rahvastikuküsimustega. Selle aluseks olev statistika salastati aastakümneteks. Nii sai rahvastikuteadus Nõukogude Eestis areneda peamiselt eriharude (ajaloodemograafia) või külgnevate distsipliinide (rahvastikugeograafia, epidemioloogia, tööjõuressursside plaanimine) kaudu.
30 aastat nüüdisaegset rahvastikuteadust Eestis
Uus algus
Nüüdisaegsetele rahvastiku-uuringutele Eestis panid 1980. aastatel aluse noored sotsiaal- ja majandusteadlased, kes korraldasid ettekandekoosolekuid, et käsitleda teemasid, mida Eestis polnud varem uuritud.
Rahvastiku-uuringud olid NSV Liidus Stalini ajast kuni 1960. aastateni keelatud. Sulaperioodil sai rahvastikualase erihariduse omandada Moskva Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna spetsialiseerumisharus. Demograafia valdkonna teaduskeskused töötasid vaid Moskvas, Kiievis ja Riias. 1970. aastatel said Moskva ülikoolist rahvastikualased alusteadmised ka üksikud Eestis pärit üliõpilased, nende hulgas Kalev Katus. Tema eestvedamisel loodi 1980. aastatel Noorte majandusteadlaste klubisse rahvastikusektsioon.
1986. aastal moodustati NSVL Sotsioloogia Assotsiatsiooni Balti osakonna juurde demograafia sektsioon. Seda sündmust võibki pidada Eesti demograafiauuringute ametlikuks alguseks. (Pildil Kalev Katuse kiri töö sisuliseks käivitamiseks.)
Uute võimaluste lisandudes otsustasid Demograafia sektsiooni liikmed kolm aastat hiljem luua iseseisva akadeemilise ühenduse Eesti Demograafia Assotsiatsioon (EDA).
EDA üldkogu protokolliga 20. märtsist 1989 kiideti heaks Eesti Demograafia Assotsiatsiooni põhikiri. Põhikirja järgi oli EDA-l õigus luua talle alluvaid, sh iseseisva põhikirja alusel tegutsevaid teaduskollektiive, õppe- ja muid asutusi. Sellega oli EDA saanud ametliku tunnustuse.
Juriidiliselt registreeriti EDA ENSV Töö- ja Sotsiaalküsimuste Komitee Kolleegiumi otsusega 5. mail 1989. EV Valitsuse 10. mai 1990 määrusega nr 91 kanti EDA Eesti Vabariiklikku ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide registrisse (reg nr 01025503).
Piltidel neli dokumenti ajavahemikust 23. jaanuar 1989 kuni 20. juuni 1989, mis kirjeldavad EDA loomise ametlikku kulgu:
Tollest ajast kuni tänase päevani, kolmkümmend aastat ilma vaheaegadeta, on EDA viinud läbi ettekandekoosolekuid demograafia ja sellega seonduvate küsimuste arutamiseks. EDA roll oli ja on pakkuda kokkusaamise ja mõttevahetuse paika rahvastikuainesega tegelevatele või sellest huvitatud inimestele, olenemata erialasest taustast või töökohast. Nii leiab EDA ürituste püsiosalejate seast lisaks demograafidele geograafe, ajaloolasi, sotsiolooge, arsti- ja majandusteadlasi, aga ka ajakirjanikke ja riigiametnikke. Vaadake väljavõtteid külalisteraamatust:
Kandidaaditöö kaitsmise järel oli Kalev Katuse eesmärk moodustada demograafia uurimisrühm. Võimalus avanes tollase Tallinna Polütehnilise Instituudi linnauurimise labori juures. Uurimisrühmaga liitusid Luule Sakkeus, Allan Puur ja Andres Vikat. Tallinna probleemide kõrval töötati ka Eesti rahvastikuarengu üldisemate küsimustega. Linnalabori demograafia töörühmast kasvas välja teadusrühmitus, kes asutas 21. juunil 1989 EDA juurde Eesti Kõrgkoolidevahelise Demouuringute Keskuse (EKDK). Keskus jätkas linnalabori ajast alguse saanud rahvastikualaste publikatsioonide väljaandmist, mis jagunesid viieks sarjaks: A: Rakendustööd, B: Teadustööd, C: Rahvastikustatistika, D: Monograafiad ja E: Dissertatsioonid. Alates 1983. aastast on sarjades ilmunud kokku üle 140 publikatsiooni. Viimase kümnekonna aasta jooksul on sarjas avaldamist asendanud rahvusvahelised teadusajakirjad.
Areng
Kui 1980. aastate lõpus pidas EDA oma töös kõige olulisemaks demograafia valdkonna uurijate omavahelist võrgustumist, siis taasiseseisvunud Eestis seisis rahvastiku-uurijatel ees töö mitmel rindel korraga. Tarvis oli panustada ühiskonna ja riigi praktiliste ülesannete lahendamisse ning samal ajal lülituda Euroopa rahvastikualasesse ühistegevusse.
Sillaks nõukogude ja lääne teadlaskonna vahel oli Heldur Palli (1928–2003), eesti esimene ajaloodemograaf ja perekonnaloo taaste meetodite rakendaja, keda lääne uurijad tunnustasid juba NSV Liidu ajal.
Ajaloodemograafia suunda arendavad täna Eestis edasi Martin Klesment, Margus Maiste, Kersti Lust ja Hannaliis Jaadla Allan Puuri ning Jaak Valge juhendamisel.
Taasiseseisvumise eel oli Eesti kõige põletavam rahvastikuprobleem ligi pool sajandit kestnud kontrollimatu sisseränne, mis ähvardas jätta eestlased oma kodumaal vähemusrahvaks. EDA ja EKDK korraldasid 1988. aastal rändeprobleeme käsitleva konverentsi, mille ettekandeid ja tulemusi kajastas kogumik „Podhodõ k upravleniju migratsionnõm razvitiem“.
1989. aastal korraldati Tallinnas rahvusvaheline rahvastikupoliitika ekspertseminar, kus arutati Eesti perepoliitika võimalike suundade ja meetmete üle.
1990. aastal toimus esimene Eesti-Soome demograafiaseminar Tallinnas.
1991. aastal, vaevalt nädal pärast taasiseseisvumist, toimus teine Eesti-Soome demograafiaseminar Helsingis, mida korraldas Väestoliitto.
1991. aastal toimus Eesti-Rootsi rahvastikuseminar Viljandis.
Piltidel Stockholmi Ülikooli Demograafia Instituudi direktor Jan Hoem 1991. aastal Eesti-Rootsi rahvastikuseminaril Viljandis ning Viljandi hotelli interjöör tollest üritusest. Jan Hoem ning Eesti demograafia 30. juubeli peaesineja James Vaupel asutasid 1996. aastal Max Plancki Demograafiainstituudi, millest on kujunenud Eesti demograafiauuringute üks olulisem teaduspartner. Kolmandal pildil Väestoliitto esimees Joukko Hulkko 1989. aastal rahvastikupoliitika eskpertseminaril.
1993. aastal toimus Baltimaade statistikute seminar Laulasmaal, mida aitasid korraldada ka EDA ja EKDK. Seminaril pidas ettekande ka ÜRO Statistikaameti rahvastiku osakonna juht Kottai S. Gnanasekaran. (Pildil Laulasmaa seminarist osavõtjad, teises reas paremalt kolmas K. S. Gnanasekaran istumas Luule Sakkeuse ja Kalev Katuse vahel.)
Soome Väestoliitto koos Alli Paasikivi Fondiga kuulutasid välja eestlastele ja ungarlastele stipendiumifondi stažeerimiseks Väestoliitto rahvastiku-uuringute instituudis. Paljudele Eesti rahvastiku-uurijatele, aga ka mitme teise eriala inimestele oli see esmakordne võimalus luua kontakte ja kasutada Läänes välja antud erialakirjandust, mis Eesti teadusraamatukogudes praktiliselt puudus.
Eesti rahvastikuteaduse tugev vundament toetub Soome Väestoliitto kõrval ka USA Michigani Ülikooli koostööpartnerite Barbara Andersoni ja Brian Silveri huvile ja panusele. Tänu neile jõudis 1991. aastal Eestisse tollal erakordselt võimas personaalarvuti, mis oli suuteline töötlema Eesti 1979. ja 1989. aasta rahvaloenduste tervikandmestikke. Koostöö Andersoni ja Silveriga kestis aastaid ning eesti-ameerika ühisartiklid ilmusid demograafia tippajakirjades nagu Demography ja Population Index. (Piltidel Barbara Anderson ja Andres Vikat ning Kalev Katus ja Brian Silver.)
Brian Silver kirjutas Facebook-s 23. märtsil 2016: “Lugu sellest, kuidas ma vuntsid sain. Olin 1992. aasta jaanuaris uurimislähetusel Tallinnas. Hotellis, kus ma elasin, olid radikad vaevu leiged ning sooja vett polnud üldse. (Pärast NSVL lagunemist katkestas Venemaa naftatarned, mida Eesti vajas soojuselektrijaamade tööks, ning nafta ja naftatoodetele olid Eestis kehtestatud ranged limiidid.) Seetõttu pesin ennast jääkülma veega ja habe oli juba mitu päeva ajamata.
Siis, ühel hommikul, kui olin oma toast just töökoosolekule startimas, lihtsalt juhuslikult keerasin vannitoas kraani ja … mis ma nägin! Kraanist tuli kuuma vett!!! (Soomest oli saabunud tanker, ilmselt sellest teatati ka meedias, kuid mina seda muidugi ei kuulnud.)
Hüppasin kiirest duši alla ja ajasin habeme ära, et siis tööle tormata. Kui kontorisse astusin, märkis keegi, et näe, Brianil on vuntsid ja need sobivad talle nagu valatud. Sain aru, et olin kiiruga unustanud oma ninaalust raseerida. Pärast sellist toredat komplimenti otsustasin, et jätan vähemalt natukeseks uued vuntsid alles. Kui Ameerikasse tagasi jõudsin, kiitis ka abikaasa minu muutuse heaks ning kolleegida arvates olin endale saanud eurooplase imago.”
Luule Sakkeus meenutab: “1989. aasta rahvaloenduse esimeste sagedustabelite tegemiseks olid Barbara Anderson ja Brian Silver Ameerikast kohale tarninud arvuti – tegelikult siis esimese laptop-i, mis nägi välja nagu kohver.
Barbara ja Brian arvutasid välja, et rahvaloenduse 1, 56 miljoni isiku ja 55 tunnuse andmete pealt SPSS-s esimeste sagedusjaotuste arvutamiseks kulub arvutil täpselt kolm ööpäeva. Ameeriklased jätsid masina tööle ja sõitsid ise Riiga Läti demograafidega kohtuma. Jõudnud tagasi, nägid nad, et arvuti oli kenasti töö lõpetanud, kuid soojaotusi oli kahe asemel tekkinud kaheksa.
Nii see lõppkokkuvõttes siiski ei jäänud. Viga andmete sisselugemisel sai parandatud.”
Eestikeelse rahvastikuterminoloogia korrastamiseks ja kujundamiseks kutsus EDA kokku eesti erinevate valdkondade teadlaste töörühma, kes pärast kaks aastat kestnud tööd avaldas 1993. aastal Mitmekeelse demograafiasõnastiku. Sõnastikust, mida emakeelse oskussõnavara allikana võib soovitada üliõpilastele ja toimetajatele, leiab ka rahvastikuteaduse põhimõistete seletuse ning eesti-inglise vastete nimistu.
Rahvastikuteaduse ülikooliõppega sidumiseks asutati 1994. aastal Tallinna Pedagoogikaülikoolis (TPÜ) demograafia õppetool, mis pakkus valikut rahvastikukursusi nii oma ülikooli kui teiste kõrgkoolide üliõpilastele. (Pildil TPÜ riigiteaduste eriala esimesed õppejõud ja üliõpilased, kes alustasid õppetööd 1994. aastal Euroopa Liidu rahvusvahelise Tempus projekti raames.)
TPÜ Nõukogu kinnitas 1998. aastal Eesti Demograafia Instituudi (EDI) põhikirja ning tollase teadus- ja arenduskorralduse raamistikus registreeriti EDI teadus- ja arendusasutuste registris.
EDI võttis järk-järgult üle seni EDA ja EKDK kanda olnud ülesandeid.
(Pildil rektor Mait Arvisto kiri haridusministrile.)
1990. aastaid iseloomustab personaalarvutite kasutuselevõtt ja digitaliseeritud andmepankade arendamine. Eesti rahvastikuteadlaste jaoks tähendas see koostööd ÜRO Statistikaameti, Euroopa Rahvastikuobservatooriumi, USA Rahvaloendusbüroo, Max Planck Demograafiainstituudi ja teiste rahvastikuandmeid rahvusvaheliselt koondavate ja harmoniseerivate üksustega. Töö individuaalandmetega muutus sotsiaalteadlase õppekorralduse osaks. Georg Sootla Tempuse projekti toel ja Toomas Mölder CIESIN võrgustikust (Center for International Earth Science Informaton Network) organiseerisid 1995. aastal TPÜ-sse esimese sotsiaalteadlaste arvutiklassi. (Pildil sotsiaalteadlaste arvutiklassi avamine, vasakult teine Georg Sootla, paremal Toomas Mölder.)
EDA on läbi aastate tegelenud rahvastikualase teabekogu väljaarendamisega. Algusaastatel hangiti võõrkeelsed erialaajakirjad, monograafiad ja metoodilised materjalid peamiselt isiklike kontaktide kaudu, publikatsioone vahetades või saades need lihtsalt annetusena. Nii sõideti ka 1999. aastal Euroopa Rahvastikukonverentsile (EPC) Haagi suurte raamatupakkidega ja tuldi tagasi veel suurematega.
EPC Haagis oli ka esimene rahvusvaheline konverents, kus Eestist esinesid ettekandega mitte ainult teadurid vaid ka demograafia eriala kraadiõppurid. (Pildil EKDK sarja kogumiku sisukord. Kogumikus avaldati 1999. aasta Euroopa Rahvastikukonverentsi ettekannete täistekstid.)
Haagis EPC konverentsil paistis Eesti delegatsioon silma veel teiselgi moel. Eestlased korraldasid oma hotellis vastuvõtu nimetusega „Eesti päev“, et ametliku konverentsi programmi kõrval mitteformaalses õhustikus suhelda, kontakte kinnitada ja koostööplaane arutada. Vastuvõttu austas teiste seas ka ÜRO Euroopa majanduskomisjoni rahvastiku osakonna juht Miroslav Macura (vasakul) ja Šveitsi Statistikaameti juht Werner Haug (paremal).
Rahvastikualase teabekogu kõige unikaalsema osa moodustab Kalev Katuse eestvedamisel loodud rahvastikualase Estica kollektsioon, mis lisaks publitseeritud materjalile sisaldab mitmekülgset dokumendipärandit, sh loendus-, sündmus- ja küsitlusstatistilisi registreerimislehti ning muid isikuandmelisi formulare nagu passid, tööraamatud, koolitunnistused, samuti nende dokumentide täitmisjuhendeid, klassifikaatoreid, käsiraamatuid, metoodikakirjeldusi jms. Asta Põldma meenutab: „Asutused ja raamatukogud viskasid ju regulaarselt pabereid ära, sest ruumid ei võimaldanud kõike säilitada. Meie kappasime Katusega mööda institutsioone ja antikvariaate ning kogusime kokku kõike, mis silma hakkas. See oli selline hobikorras tehtav pidev töö, mis andis hea tulemuse.“ Tänaseks on kogus suur hulk haruldast Eesti-ainelist materjali.
Koostöös Riigikantseleiga algatas EDA 1993. aastal Rahvastiku- ja Sotsiaalstatistika Valitsuskomisjoni (hiljem Isikuandmenõukogu) tegevuse, mille eesmärk oli välja töötada Eestile sobiva tervikliku isikuandmekorralduse põhimõtted. Valitsuse korraldusega määrati komisjoni eksperdid ja vastutatavad ministrid, kelle haldusalas peamised isikuandmetega tegelevad riigiasutused asusid. (Pildil Vabariigi Valitsuse korraldus komisjoni moodustamise kohta.)
Rahvastikuteadlastele oli heaks koostööpartneriks Statistikaameti pikaaegne asedirektor Lembit Tepp (1930–2008), kes muu hulgas päästis, Moskvast saabunud korraldusi eirates, hävitamisest Eesti 1959. ja 1970. aasta rahvaloenduse loenduslehtede kollektsioonid. Tänu algmaterjali säilimisele oli võimalik nende oluliste materjalide toomine teaduskäibesse. (TLÜ Eesti demograafia keskus on tänaseks lõpetamas 1959. aasta loenduse digiteerimist, mis on kestnud üle kümne aasta.)
EKDK teaduritel õnnestus koostöös Lembit Tepiga Moskvast tagasi tuua 1979. ja 1989. aasta rahvaloenduse ning 1985. aasta mikroloenduse andmetega magnetlindid. Tallinnas viis Toomas Mölder need suurarvutitega töötlemiseks mõeldud lindid personaalarvutil töödeldavale kujule. Need andmestikud moodustasid aluse Eesti rahvastikustatistika ühtlusarvutuste programmi teostamisel, mille eesmärk oli nõukogude perioodi rahvastikuandmete harmoniseerimine ja kättesaadavaks muutmine. Programmi raames koostati ja avaldati viieteistkümne maakonna rahvastiku ühtlusarvutatud sündmus- ja loendusstatistika ajavahemiku 1965–1990 kohta.
Rahvastikuteadlaste oluliseks saavutuseks on olnud riigiesinduslike sündmuslooliste küsitlusuuringute algatamine Eestis. Eesti osales Euroopa Pere- ja Sündimusuuringus (1991–2000) ning selle jätkuprogrammis (Generations and Gender Programme, 2000–2008). Ülekaalukas osa Eesti nüüdisaegse sündimus- ja perearengu kohta käivatest teadmistest pärinevad nendest kahest uuringust. Nimetatud uuringd andsid ka tõuke sündmusloolise meetodi laiemale rakendamisele Statistikaameti läbi viidud riigiuuringutes. Osalemine ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni koordineeritud rahvastikuvananemisele suunatud uurimisprogrammis ning selle käigus koostatud monograafia „Rahvastikuvananemine Eestis“ tõid Kalev Katuse juhitud uurimisrühmale 2000. aastal riigi teaduspreemia sotsiaalteaduse valdkonnas.
Kui Andres Vikat kaitses esimese demograafiaalase doktoritöö 1994. aastal Helsingi Ülikoolis (Family formation in Estonia) ning Hill Kulu 1997. aastal samuti Helsingi Ülikoolis (Eestlaste tagasiränne 1940–1989. Lääne-Siberist pärit eestlaste näitel), siis aastal 2000 kaitsti esimesed demograafiaalased doktoritööd Eestis: Luule Sakkeus teemal „Rahvastikuränne Eestis“ ja Allan Puur teemal „Rahvastiku majandustegevus Eestis“. Asta Põldma omandas teadusmagistri kraadi uurimistööga „Rahvastikumõjune poliitika Eestis“. (Esimesel pildil paremalt vasakule: Mati Rahu, Zdenek Pavlik (Tšehhi), Ott Kurs, Heldur Palli, Kalev Katus, Asta Põldma. Teisel pildil doktorite promoveerimine TPÜ-s, esimeses reas vasakult Luule Sakkeus ja Allan Puur.)
EDA ja EKDK tegevuse järjepidev suund on olnud rahvastikualaste teadmiste ja oskuste levitamine ja populariseerimine. Lisaks eespool nimetatud sarjadele ning esinemistele meedias päevakajalistel teemadel on aastate jooksul ilmunud artikleid ajakirjades Horisont ja Akadeemia, koos partneritega on tehtud kaastööd Riigikogu toimetistele ja koostatud tugimaterjale gümnaasiumiõpetajatele. Korraldatud on põhjalikke seminare Riigikogu liikmetele ja riigiametnikele, maakondade ja omavalitsuste arendusspetsialistidele, ajakirjanikele jt sihtgruppidele.
2000. aastate alguseks oli jõutud tasemele, mis lubas Eestis rahvastikuteaduse arendamisel omandatud kogemusi teistele jagama hakata. Esimest suuremat rahvusvahelist teadmussiirde projekti Change and continuity of demographic development: Comparative study of Baltic and South-Caucasian Countries juhtisid Eesti ja Gruusia rahvastiku-uuringute keskused ning kaasa lõid teiste Balti ja Taga-Kaukaasia riikide teadlased ja rahvastikustatistikud.
Saatus tõi Eesti rahvastikteaduse arenguloosse ootamatu ja kurva pöörde 7. juunil 2008 Põhjamaade Demograafia Sümpoosiumil Helsingis, millel peetud ettekanne „Fertility development in the Baltic countries since 1990: a transformation in the context of long-term trends“ jäi Kalev Katusel lõpetamata. Igaveseks.
Rahvastikuteadlaste uueks eestvedajaks sai Luule Sakkeus, kes püüdis säilitada varasemaid arengujooni, kuid ära kasutada ka uusi võimalusi. Viimasel kümnendil on suurenenud kõrgetasemeliste publikatsioonide arv, mille peegelduseks on muuhulgas aasta-aastalt suurenev viitamiste arv. EDI teadustulemusi on kasutatud mitme riikliku strateegiadokumendi koostamisel, nagu näiteks “Peretoetuste, teenuste ja vanemapuhkuste roheline raamat” (2015). Alates 2012. aastast on TLÜ Eesti demograafia keskus kaasatud rahvastikuinstituutide koostöövõrgustiku Population Europe tegevusse.
EDI eestvedamisel liitus Eesti 2010. aastal rahvusvahelise vananemisuuringuga SHARE (Survey of Health, Ageing and Retirement in Europe). Tänaseks on Eestis läbi viidud uuringu kolm paneelilainet, mis võimaldavad käsitleda vananemisprotsessi kulgu longituudselt ja võrreldavalt ligi 20 Euroopa riigiga. SHARE Eesti kahe esimese laine tulemused võtab kokku 2016. aastal ilmunud eestikeelne kogumik „Pilk hallile alale“.
SHARE järgmine, 7. laine (Eesti jaoks 4. laine, 2017–2018), mis sisaldab ühekordset tagasivaatelist eluteeuuringit, looks järjepidevuse eelmistel kümnenditel kogutud eluteeuuringutele ning võimaldaks avada Eesti eripärade põhjuslikke tagamaid vananemisprotsessis. (Pildil kogumiku „Pilk hallile alale“ toimetajad Luule Sakkeus ja Lauri Leppik.)
Aastast 2013 on EDI osalenud Euroopa Liidu 7. Raamprogrammi projektis Families and Societies, mis keskendub nüüdisaegse sündimus- ja perearengu võrdlevale käsitlusele Euroopas.
EDI teadurid osalesid aastatel 2010–2013 töörühmas, kelle ülesanne oli ette valmistada registripõhise loenduse esmane metoodika (REGREL).
Selle töö tulemusi kasutab Statistikaamet 2020. aasta loenduse ettevalmistamisel.
Taristuprojekti TAP8-6 toel on EDI-l õnnestunud varustada 1989. aasta rahvaloenduse kirjetest ligikaudu 95% isikukoodidega, mis võimaldab käsitleda Eestis aset leidnud rahvastiku- ja ühiskonnamuutusi isikupõhiselt järjepidevana alates iseseisvumise taastamise eelõhtust. Koostöös Tartu Ülikooli ja Statistikaametiga on lõpetamisel 1989. aasta loenduskirjetele geokoodide lisamine, mis teeb võimalikuks selle andmestiku detailse ruumilise analüüsi. Loodame, et jätkuvad ka Eesti teaduse teekaardiobjekti „Infotehnoloogiline mobiilsusobservatoorium“ arendustööd, mille kaugem eesmärk on Põhjamaadega sarnaneva registriandmetel põhineva analüüsivõimekuse väljaarendamine Eestis.
Teise taristuprojekti (TAP17-5) raames on läinud korda digiteerida Eesti sõjaeelne perekirjade kollektsioon aastatest 1926–1949, mille kohta võib öelda, et tegemist on paberkandjal peetud rahvastikuregistriga. Kogu 1,2 miljoni isikulehega annab isikupõhise sissevaate Eesti rahvastikuarengusse 20. sajandi esimesel poolel, mille sees on ka II maailmasõja aastad. Siseministeerium on lõpule viimase digiteeritud materjali liidendamist rahvastikuregistri infosüsteemiga.
Nende arenduste kaudu avanevad võimalused on unikaalsed, mille teaduskasutus, sealhulgas erialade koostöö, seisab alles ees.
(Pildil perekirja näide (Teder, 1939).)
Juurde on tulnud doktorikraadiga rahvastikuteadlasi. 2010. aastal kaitses doktoritööd Martin Klesment (Eesti sündimusareng XX sajandi teisel poolel: majanduslik taust ja selle mõju, juhendajad Allan Puur ja Jaak Valge) ja 2015. aastal Peeter Värnik (Välispõhjustest tingitud suremus Euroopa riikides: trendid, sotsiaaldemograafilised faktorid ja mõõtmisprobleemid, juhendajad Luule Sakkeus ja prof Ian Rockett). (Pildil Peeter Värnik vasakul ja Martin Klesment paremal.)
6. juunil 2016 kaitseb doktoritööd Leen Rahnu (Koosellumuse dünaamika 20. sajandi teisel poolel: tulemusi Eestist ja teistest GGS-i Euroopa maadest, juhendajad Luule Sakkeus ja Allan Puur).
(Pildil Leen Rahnu vasakul, Anne Herm keskel ja Liili Abuladze paremal.)
Loodame, et sügisel jõuavad kaitsmiseni Hannaliis Jaadla (Suremus Tartu luteriusulises elanikkonnas 19. sajandi lõpul, juhendajad Allan Puur ja Martin Klesment) ja Anne Herm (Elutingimused ja vanemaealiste ellujäämine, juhendajad Allan Puur ja Michel Poulain) ning järgnevatel aastatel Liili Abuladze (Muutuvad perevormid vanemaealises rahvastikus: Eesti võrdlevas kontekstis, juhendajad Martin Klesment ja prof Pearl Dykstra) ning Margus Maiste (Eesti rahvastiku arengusuundumused II maailmasõja mõjuperioodil, juhendajad Luule Sakkeus ja Allan Puur).
Alates 2010. aastast on Eesti demograafia keskuse doktorantidel olnud võimalus õppida aastasel kursusel Euroopa Demograafia Doktorikoolis (EDSD), mille teadusnõukogu liige keskus on.
(Pildil Hannaliis Jaadla, kes kuulus aastatel 2005–2015 naiste jalgpalli Eesti koondisesse.)
Epiloog
Tallinna ülikooli 2015. aasta struktuurireformi käigus teadus- ja arendusasutus Eesti Demograafia Instituut likvideeriti. Instituudi töötajad asusid ametisse TLÜ Ühiskonnateaduste Instituudi Eesti demograafia keskuses. Vaatamata tegevusvormi muutusele pole muutunud üksuse missioon ja eesmärgid. Ehk kannab kõige paremini seda järjepidevust keskuse muutumatu inglisekeelne nimi – nii kunagine EKDK kui vahepealne EDI on endiselt tuntud kui Estonian Institute for Population Studies. Loodame, et keskusel on ka tulevikus oma roll Eesti rahvastiku enesetunnetuse kujundamisel.
Eestis rahvastikuteaduse viimase 30 aasta arengu aitasid elustada: Asta Põldma, Allan Puur, Luule Sakkeus. Vormistas: Tiina Tambaum.
Slaidiprogramm
Juubeliüritus 1. juunil 2016
Tervitused
Panssarit matkalla Tallinnaan ja muuta dramaattista – Viron väestötiede täytti 30 vuotta
Kirjoitus on julkaistu Siirtolaisuus-Migration lehden numerossa 1-2/2016 (12-13).
Viron väestötiede juhli kolmea vuosikymmentään Tallinnan yliopistossa 1.6.2016 pidetyllä seminaarilla ja vastaanotolla. Tilaisuuden järjestäjinä olivat Viron Väestöntutkimuslaitos (Estonian Institute for Population Studies) sekä Viron Väestötieteen Yhdistys (Estonian Demographic Association). Lämminhenkisen tilaisuuden vastuuhenkilöinä toimivat Väestöntutkimuslaitoksen johtaja Luule Sakkeus ja saman laitoksen tutkimusprofessori Allan Puur.
Seminaarin avauspuheenvuoron piti johtaja Sakkeus. Hän totesi 1980-luvulla väestökysymyksiä pohditun monien eri tieteenalojen parissa, joten vuonna 1986 alan toimijat päättivät perustaa korkeakoulujen välisen väestöntutkimuslaitoksen (Estonian Interuniversity Population Research Centre). Teko oli varsin rohkea, suorastaan yltiöpäinen. Kannattaa muistaa, että vielä tuohon aikaan Viro oli osa Neuvostoliittoa, ja väestöntutkimus ei ollut sosialistisessa Virossa kovin korkeassa kurssissa. Päinvastoin, alan tutkijat joutuivat harrastamaan tutkimustaan muiden tieteiden sateenvarjojen alla. Niinpä ei ollut ihme, että Viron itsenäistyttyä sikäläisten väestöntutkijoiden koulutus saattoi olla psykologian, kulttuuriantropologian tai historian alalta.
Virolaiset väestötieteilijät olivat itsenäisyyden alusta alkaen mukana rakentamassa Viron valtiota omalla tärkeällä panoksellaan. He suorittivat väestönlaskentaan liittyviä perustehtäviä, loivat aktiivisella panoksellaan yhteydet ulkomaille ja toivat sitä kautta tietoa ja taitoa omaan maahansa. Erityisesti lämpimän Suomen ystävän, professori Kalev Katusin panos tässä suhteessa oli monumentaalinen.
Johtaja Sakkeus totesi heti puheensa alussa, että Suomen ja erityisesti Väestöliiton Väestöntutkimuslaitoksen sekä Alli Paasikiven Säätiön panos virolaisen väestöntutkimuksen edistämiseksi oli käänteentekevä. Väestöliittoon kutsuttiin vierailijoiksi vuosina 1990–1992 virolaisia väestötieteilijöitä. He viettivät Suomessa 1–3 kuukautta tutustuen alan kirjallisuuteen, tutkimusmenetelmiin sekä yleensä suomalaisiin kollegoihin.
Soitin laivaterminaalista Väestöliiton eläkkeellä olevalle toimitusjohtajalle Jouko Hulkolle aamulla 1.6.2016. Alkutervehdysten jälkeen pääsin asiaan:
”Kuulepas, olen matkalla Tallinnaan viemään Suomen Väestötieteen Yhdistyksentervehdyksen virolaiselle sisarseurallemme sen täyttäessä 30 vuotta. Voinko puheessanivälittää terveiset myös Sinulta, olithan ratkaisevassa asemassa, kun virolaiset väestötieteilijät kutsuttiin Suomeen.”
”Kiitos – toki voit lähettää terveiset puolestani.”
Puolen tunnin kuluttua puhelimeni pirahti.
”Terve, Jouko täällä. Jäin miettimään niitä 1990-luvun alun vierailuja. Kävijöitä oli tosiaan Virosta 31 ja kaksi Unkarista. Ihmettelimme, kuinka suuri tiedonnälkä virolaisilla ystävillämme oli, he suorastaan ”asuivat” kirjastossamme. Eikä mennyt kuin muutama vuosi, niin ensimmäinen jo tuli tohtoriksi Helsingin yliopistosta. Hänhän oli Andres Vikat, joka väitteli vuonna 1994 perheenmuodostukseen liittyvistä tekijöistä. Ettäsanopas kaikille tutuille lämpimät terveiset”.
Seuraavaksi soitin Suomen Väestötieteen Yhdistyksen pitkäaikaiselle puheenjohtajalle, nykyiselle kunniapuheenjohtajalle Altti Majavalle. Esitin saman pyynnön kuin Jouko Hulkollekin.
”No olipas kiva kun soitit. Vie ihmeessä lämpimät terveiset. Ja muistatkos, kun järjestettiin Helsingin yliopistossa Suomen ja Viron väestötieteen seminaari elokuussa 1991. Sehän oli 19. päivä, kun venäläisten tankit vyöryivät kohti Tallinnaa, ja ystävillämme oli mieli maassa. Seuraavana päivänä olin kutsunut virolaiset ystävämme kotiini. Kuuntelimme radiosta ja televisiosta uutisia Virosta. Ja kyllä siinä riemu repesi, kun Viro julisti itsensä itsenäiseksi samana iltana. Samppanjat kaivettiin välittömästi esille ja skoolasimme Viron itsenäisyydelle. Oli se ikimuistoinen ilta ja mahtava seminaari”.
Olihan se ikimuistoinen tosiaan. Muistan itsekin, kun tankkien ollessa matkalla Tallinnaan eräät virolaiset ystävämme jo kyselivät minulta, miten saada turvapaikka Suomesta. Onneksi sellaisen järjestämiseen ei tarvinnut ryhtyä.
Suomen Väestötieteen Yhdistyksen virolaiset kumppanit elävät tiukasti ajassa ja ovat varmasti jatkossakin sisarseuransa Suomen Väestötieteen Yhdistyksen aktiivisia kanssatoimijoita pohdittaessa yhteisiä väestöhaasteita. Johtaja Luule Sakeus kiitti lahjasta sekä pyysi välittämään lämpimät kiitokset onnitteluista. Tässä tulevat.
Ismo Söderling
SVY:n johtokunnan jäsen
PS: Tervehdin päivänsankareita lyhyesti myös Siirtolaisuusinstituutin ja Väestöliiton Väestöntutkimuslaitoksen puolesta. Välitän kummallekin Luule Sakkeuksen tervehdyksen.
Paljon kiitoksia
Paljon kiitoksia kutsusta ja lämpimät onnittelut Eestin demografisen yhdistyksen 30–vuotispäivän johdosta.
Yhteistyöstä kiittäen
Elina Haavio-Mannila
Armas Luule Sakkeus! Lugupeetud kolleegid ja külalised!
Ootamatud tööasjad ei luba mulle mingeid pidustusi. Tervitan teid kõiki seepärast eemalt, aga siiski südamest. Kingituseks saadan teile ühe mõtte, mis on mind vaevanud juba pikemat aega.
Minu veendumuses on praegune tippkeskuste ideoloogia Eestis täiesti vale. On selge, et näiteks laborid, teaduslikud seeriad ja koolkonnad muutuvad kord üles, kord alla ega ole igavesed. Paul Ariste koolkond Tartus pidas vastu umbes ühe inimpõlve. Selle tipmised aastad kestsid umbes kümnendi, Paul Ariste 60. sünnipäevast kuni 70-ndani. Juri Lotmani koolkond sündis 1960. aastate keskpaiku. Selle aktiivseks elueaks võime lugeda umbes veerand sajandit. Lev Landau koolkond teoreetilises füüsikas toimis Harkivis ja Moskvas kauem, samuti 30 aastat. Kõige viljakam oli see koolkond ehk 15 aastat. Kui andekas ja kreatiivne teadlane hakkab oma mõttekaaslasi vedama ligikaudu oma 40. eluaastal (Landau sai liidriks 25-aastaselt), siis oma 70. sünnipäevaks on tal juba akadeemilised lapselapsed, kellega ta enam võidu ei jookse.
Tippkeskuseks tunnistamine peab seda arvestama, iseasi, et 7 aastat on absurdselt lühike aeg. Globaalseid tehnoloogilisi projekte nagu näiteks LIGO ehk Musta Augu Detektor (täpsemalt interferomeeter) nii napi ajaga läbi ei vii – ja ammugi ei saa neid teostada ühe asutuse sees. Ainuüksi rahvusvahelise võrgustiku loomiseks kulub kümmekond aastat. 7 aastaga jõuab idandada, mitte minna Kuu peale.
Ma ei ole tippkeskuste vastane. Ent minu arvates tippkeskustest kui ajutiste statuudi kandjatest ei piisa. Tippkeskus võib olla intellektuaalne start-up, kuid ta ei saa olla rutiin. Niisiis arvan ma, et teatavad suunad peavad olema ajaliselt stabiilsed ja sõltuma turukaalutlustest võimalikult vähe. Eesti Vabariigis on väga palju sotsioloogilisi teemasid ning andmestikku antud erakätesse. Ometi ei ole ükski Issanda idioot tulnud veel selle peale, et anda riigi käest ära kodakondsusteenistus. Pean demograafilist teenistust kodakondsusteenistusega samahinnaliseks. Järelikult peab sellekohane keskus olema tipmine kogu aeg, sest vastavaid andmeid on vaja pidevalt. Meil valitseb ses suhtes koguni mitmekordne disproportsioon. Rahvastikku Eestis detekteeritakse väga tähelepanelikult mujal maailmas ja seda ei tee diletandid. Nõnda peaks olema päevakäsuks saavutada ses suhtes esmalt tasa- ja seejärel ka ülekaal sisemise analüüsi kasuks. Ilmateateid avaldatakse Eestis vahetpidamata. Mis välistaks demograafiliste teadete avaldamise vähemasti kord kvartalis? Eesti Demouuringute Keskus võib vabalt kuuluda Tallinna Linnaülikooli juurde, kuid on vale käsitleda teda kõigest ühe pretendendina tippkeskuse ajaliselt piiratud enamsoodustusrežiimile. Konkurents jääb alles niikuinii, selle eest hoolitsevad juba ajalehtede surmakuulutuste osakonnad ja krimireporterid. Mida on vaja, see on demograafilise seire ja asjaomaste uurimuste sätestamine nõndaviisi, et nende prioriteet oleks püsiv.
Minu jaoks on pisut absurdne, et mu koduse lauaarvuti ekraanile ilmub alalõpmata Talinna Linnaülikooli kutse sinna astuda, aga „demo-uuringutest“ näen ma ainult surmade meelespidamist juhul, kui leidub paargi maksujõulist kaastundlikku omast või sõpra. Veidi rohkem kui pool sajandit tagasi avaldas „Õhtuleht“ kõik Tallinnas registreeritud kohtulikud abielulahutused. Võiksin öelda, kuigi see oleks juba luiskelugu, et minutaolise demograafia-alane aabits pärineski sealt. Mis siis praegu on? Kinnisvara ja kasvav mets näikse kaasaegses Eestis olevat märksa tähtsamad kui inimese elu, millest üldjuhul teatatakse alles siis, kui see on läbi. Akadeemiline demograafia peaks olema ses suhtes märksa preskriptiivsem. Kui tarvis, tuleb vaadata üle ka isikukaitse-andmestikku sätestavad õigusaktid.
Sellel kõigel ei puudu poliitilinegi profiil. Normaalne inimene otsib demograafilisest andmestikust ennekõike inimeste sündi, mitte surma. Ma ei ole seni märganud veel aga ainsatki Eesti Vabariigi järgmise presidendi kandidaadi kandidaadi esinemist, kust võiks saada aru, millised on tema demograafilised teadmised ja üldinegi arusaamine siinse ühiskonna sotsiaalsest stratifikatsioonist. Allar Jõks on tunnistanud, et talle teeb muret meie rahva kihistatusest tulenev ebavõrdsus. See ei ole uudis. Seda mõistis Arnold Rüütel ja olgu märgitud, et seda märkas ka Lennart Meri. Uudis seisneks selles, kui keegi, kes arvab, et ta sobib riigipeaks, ütleks, mida peab lihtsurelik tegema selleks, et sotsiaalne stratifikatsioon ei tooks kaasa demograafilisi lihkeid.
Niisiis panen ma ette, et Tallinna Linnaülikool otsustaks demo-uuringute keskuse kasuks väljaspool tippkeskuste konkurentsi Teadus- ja Haridusministeeriumi asekantsleri sekretariaadis. See on minu pia desideria teie tähtpäevaks.
Olge terved!
Teie Peeter Olesk Tähtvere mõisas 1. VI 2016
Congratulations from Finland
The Population Research Institute at Väestöliitto, the Finnish Family Federation, sends its heartfelt and warm congratulations.
Our interactions with Estonian demographers were invigorated with the perestroika and the ensuing national independence of your country. We especially remember how, in the early 1990s, several Estonians visited Finland for weeks or months as part of a special grant. Many of them as academic visitors to our Institute, and several also staying in Väestöliitto’s apartments in Tapanila. We could enjoy the future crème-de-la-crème of Estonian demography including Anders Vikat, Allan Puur, Luule Sakkeus, Hill Kulu, Dagmar Kutsar, Mall Leinsalu and others.
At that time, demographic publications, especially in English, were hard to get in Estonia, and our visitors took the opportunity to explore the library of the Population Reserch Institute. We have a vivid memory of Allan Puur standing on long stairs in the library, systematically going through every single book and journal issue. Anneli Miettinen did her own private calculations and estimated, that during his 3 months in Finland Puur read or at least browsed on average 200 publications a day.
Perhaps one consequence of this is that, to our great envy, several of the most influential publications on Finnish fertility and family life was done by Estonians, for instance Anders Vikat on childbearing during the finnish recession in the 1990s or Hill Kulu on the 7 year itch in Finnish marriages.
We were also amazed at how such a small population could produce so many outstanding demographers. Probalby much of the credit goes to Kalev Katus, who also visited Helsinki regularly. Kalev Katus was involved in many collaborations, including PhD supervisions, up until his sudden and untimely death at the Nordic Demographic Symposium in 2008.
Anna Rotkirch and Anneli Miettinen
performed by Ismo Söderling
Associate Professor, Non-Fiction Writer
Institute of Migration, Turku
Kummardus
Siin on sügav kummardus TLÜ vapratele demograafidele, kes on visalt kündnud oma vagu juba terve inimpõlve vaatamata tuultele, mis selle rühma ümber on puhunud.
Jõudu ja rõõmu edaspidiseks!
Helle Martinson
Asjad veerand sajandit tagasi ja praegu
Siinkirjutajal puudub süstemaatiline haridus demograafias, mida üldiselt mõistetakse kui statistilist rahvastikuteadust, tervenisti. Minu kogemus on kvalitatiivne. Olen pärit Männikult ühest nurgapealsest majast, mille lähikonnas asusid venekeelsete inimeste ja tatarlaste kolooniad. Minigetode keskmeks oli tollal kvartalisisene õu või hoov, mitte veel tänav. Me ei tundnud siis iga maja, ammugi mitte korteri elanikke, aga me teadsime kvartalite asukaid kui mõnesugust tervikut. Nüüdseks neid kolooniaid enam ei ole. Muist karjala kilpmaju on lammutatud maani maha, muist ehitatud ümber koguni mitme-korruseliseks. Tarvitses minna vaid poodi või postkontorisse ja teel emba-kumba said sa ülevaate kogu mikroühiskonna sotsiaalsest stratifikatsioonist. Ma ei usu, et meie kandis oleks käidud akna taga piilumas, sest tänavalt oli kõik näha niikuinii.
Inimeste elujärje tundmine sugenes Aadu talust Miidurannas, kus see talu oli küla eelviimane asustatud krunt. Kaugemal elas ainult Kasti-Mamma oma postiametnikust tütre Olgaga. Aadul sündis Einstruckkide perre 14 last. Neist on kõige tuntum Johannes Ehasoo, kelle eesnime järgi kutsuti poodi ta elumaja servas Jussi poeks, mis nüüd tegutseb kui hea söögikoht. Buss nr. 1 tookordsest lõpp-peatusest jäi minna Aadule pisut üle poole kilomeetri. Niisiis läksin ma Aadule läbi küla, mistõttu sai mulle harjumuseks küsida pärale jõudes, kuidas kellelgi läheb. Sedasama küsisin ma Aadu pererahvalt ka nende õdede-vendade ja järglaste ning tuttavate kohta. Iga kord, ehkki eelmisest korrast oli möödunud kõigest nädal. See õpetas tundma nii inimesi kui ka saatusi.
Nende parameetrite (elukeskkond; etniline struktuur; sotsiaalne kihilisus; üksiksaatused) järgi tunnen ma Eestimaal seestpoolt järgmisi paiku: Männiku, Rahumäe, Nõmme, Mähe, Jõhvi, Tähtvere ja Tartu kesklinn, Lehtse, Peedu, Vapramäe. Tsiteerides Juhan Smuuli Ärnit, „kis elavad ja kis elasid“. Tõsi, mul olid ka väga head õpetajad. Tallinnas ja Miidurannas Pia Einsoo (Johannes Ehasoo üks õdesid), Mähel Olli Olesk, Jõhvis Eva ja Lembit Mägar, Tartus Paul Ariste, Lehtses Alma Velner, Elvas Ain Kaalep. Kuna koduloolist kirjandust oli ülivähe, õpetati mind suuliselt. Kruntide, isikulugude ja surnuaiaplatside järgi.
Protsent ütleb mulle järelikult võrreldamatult vähem kui konkreetne biograafia. Viimane statistilisse mõõtkavva ei kuulu. Statistiline jaotus ei ole nii are, et näitaks ära, kui palju on Eesti elektroonikapoodides müügimehi. Räägid aga Tallinna Juurdeveo kandis konkreetse müügimehega ja saad teada üsna täpselt, mis juhtus Eestis pooljuhtide tehnoloogiaga 1990. aastate algul. Lugenud olin ma samaks ajaks õieti vaid prof. Uno Mereste mõnd sädelevat artiklit ja paari eestikeelset raamatut rahvastikuteaduse alustest.
Umbes niisugune oli see tarkus, millega ma sõitsin augusti lõpul 1993 Tartust Tallinna, kus mind ootas ees kohtumine Toompeal ERSP fraktsiooniga küsimuses, kas see erakond esitab mu EV rahvastikuministriks. Kotis olid mul kaasas venekeelne tõlge (1976) Xenophoni (430-354 eKr) „Kyrose kasvatusest“ ja Andres Rooti ning Uno Mereste „Rahvastik loenduspeeglis“ (1988). Nende põhjalik lugemine rongis polnud mõeldav, ent ma tahtsingi sirvida mõlemat teost hoopiski sellest aspektist, kui haritud peab üks valitseja olema ja mis see rahvastik üldse on. Õige – oli ka kogemus aastaist 1991-1993, mil tuli tegelda Eesti-Vene suhetega. Neis oli palju sügavaid ning väga musti kohti, millest minu jaoks oli kriitilisim Narva referendum 1993. Eesliinil klaaris seda Indrek Tarand, kuid oli vaja ka tagalat koos ajutrustiga. Sinna ma kuulusingi. Referendum kukutati läbi, aga probleem kui piirkondlik tervik jäi lõpuni lahendamata. Seekõrval muutus üliteravaks valitsuse koosseis, kuna kaitseminister prof. Hain Rebas lahkus oma kohalt, sest ta tundis end reedetuna. Koht jäi vakantseks ning kompromiss leiti sel kujul, et ERSP kaitseministri portfelli küll ei saa, kuid saab portfellita rahvastikuministri koha. Sinna mind kutsutigi. Ütlesin ära kuni Tamsalu jaamani. Seal otsustasin, et võiksin kaubelda, kui „saaksin“ vastutasuks rahad Eesti Kirjandusmuuseumi II juurdeehituse lõpetamiseks. Õhtuks oli kaup koos. Mida hakkab rahvastikuminister tegema, pidin otsustama juba ise.
Esimeseks ülesandeks seadsin ma õppida tundma neid, kes rahvastikustatistikat kuni sissekirjutuseni üldse tunnevad. See „kes“ oli väga kaleidoskoopiline. Alustasin Paldiskist altpoolt ehk rohujuure tasandilt, aga ühtlasi tõusin ka Statistikaametisse, mida siis juhatasid Rein Veetõusme ja Mati Sundja. Mõlemad olid rabatud äratundmisest, et mitte neid ei kutsutud vaibale, vaid et valitsuse liige tuleb ise nende juurde. Muidugi olid meie vestlused romantilised. Me ei osanud toona mõelda läbi, kui määravaks osutub Eesti Vabariigis välismaiste omanikega pankade demograafiline analüüs kõige selle põhjal, mis on hoiuste ja tehingute järgi igamehe kohta väljaloetav. Me ei rääkinud sellest, kuidas pank võib olla jultunud vürtspoodnik. Ammugi ei tulnud kõneks see, kes Euroopa Liitu kuuluvas Eesti Vabariigis rahvastikustatistikat tegelikult valdama peaks – kas Rahandusministeerium või ametkonnad või küsitlusfirmad. Tookord oli üheks põhiprobleemiks ebamäärase määratlusega elanike arv, nende piirkondlik jaotumus ning prognoos lähemaks tulevikuks ja teiseks ebavõrdsus andmebaaside tehnoloogias.
Ei mäleta enam, millal ilmus minu nägemisvälja Kalev Katus. Ta oli küllalt jäik ja täiesti ebadiplomaatiline. Tema oli kategooriline ning kohtles ka mind nagu kolmelist tudengit. Kummatigi see võlus. Minu parameetrid (vt. eespool) ei läinud talle korda, aga ta oli veendunud, et tema omad peavad mulle korda minema, sest kui pole rahvastiku seespoolset analüüsi, siis hakatakse eestlasi ja eestimaalasi uurima välispidiselt. Julgen väita, et 1990. aastatel oligi Eestis valitseva demograafilise olukorra välispidine analüüs võrreldamatult üksikasjalisem kui sisekaemus ja teatav disproportsioon meie kahjuks püsib ka nüüd ning edaspidi. Kalev Katus tahtis väga seda ebavõrdsust ümber pöörata. Minu meelest on see ka tehtav juhul, kui demograafiline analüüs saab samasuguse järjepidevuse nagu ilmateated. Analüüsi sõel peab olema aredam.
Kui are? Sõltub suunast. Üks suundi on demograafiline prognoos. Teine etniline jaotumus. Kolmas regionaalne dünaamika. Neljas andmete ühildatavus rahvusvahelisel skaalal. Ja viies algandmete tehnoloogiline hõlmatavus nii võrgustikus kui ka arvutustehniliselt. Paldiski elanikkonna rahvaloendus viidi läbi kevadel 1994. Hiljem küsis riigikontrolör Hindrek-Peeter Meri, kas seda oli vaja pärast seda, kui Paldiskis oli juba uuritud toimetulekut meie igapäevase leivaga. Jah, oli, sest 1994. aasta loenduse käigus käidi korterist korterisse ja vaadati näost näkku, mitte ei otsustatud paberite järgi. Et Paldiski elanike loenduse põhjal oleks kohaliku omavalitsuse valimiste eel otsustatud Paldiskilt linnaõiguste äravõtmise kasuks ja tema allutamiseks Keila linnale – seda tuleb küsida teistelt, kes on mõelnud tüüpiliselt sedasama, mis puudutab Jõhvit ja Kohtla-Järvet. Küsimus puudutab eestikeelsete ja nõukogudemeelsete suhet. „Nõukogudemeelsus“ tähendab siinkohal „inimnäolist kommunismi perestroika vaimus“ väljaspool segasummasuvilat Vene Föderatsioonis.
Suur osa rahvastikuandmestikust pole avatud ühiskonnale kättesaadav ja nii me ei teagi, kui palju kordi on neid andmeid kogutud küll paralleelselt, aga koordineerimatult ning milline on kogumi efekt. Andmestik on muutunud ametkondlikuks, mõnel juhul ka poliitiliseks – nagu näiteks idee suurendada ma ei tea kelle arvu Eestis ühelt miljonilt kahele. See on puhtalt spekulatsioon. Kuivõrd spekuleerimine on Eestis vaba, sedavõrd on teda palju ja akadeemiline demograafia peaks olema väga drakooniline, et suruda hangeldajad teaduse pühakojast välja. Mitte ainult demograafia suhtes, vaid märksa üldisemalt on kaasaegses Eestis tekkinud halb kalle puhta teaduse ning kasutusuuringute vahel viimase poole. Minu arvates ei saa seda kallet muuta tippkeskuse õiguste jagamisega ringmängus „kes aias?“. Rahvastikuteaduslikud andmed peavad olema tipmised kogu aeg, mitte 7 aasta kaupa. Neid võib dubleerida – minu teades ei ole Eesti ilmateenistus nõudnud ühegi ilmatarga kinnipanekut – , aga me vajame etaloni ning sellekohase metoodika esitajaid ja audiitoreid.
Olgu tunnistatud, et ei Kalev Katus ega tema kolleegidki varustanud toonast rahvastikuministrit mingite eriliste, ainult neile teadaolevate andmetega. Ühiskonna väljumine okupatsiooni alt on demograafiliselt erakorraline protsess. Esiteks ta ei ole lühiajaline ja teiseks ei tähenda ta sugugi, nagu taastuks siis ka okupatsioonieelne etniline struktuur. Selle uurimine nõuab püsivust, mille jätkumine peab olema tagatud ennekõike rahaliselt. Seda ennekõike, kuid on vaja ka positsioonilisi tagatisi. Kogesin seda järjekordselt, kui nägin lähemalt Eesti maaelukorralduse anketeerimist. On tarvis metoodilist survet.
Üllataval kombel on teadus Eestis diskussioonivaene. Ametniku ja ametkondlikkusega ongi väga raske vaielda, sest teadusel ei saa olla samasuguseid eeskirju, nagu neid jätkub ametnikutööks. Ja ametnik ei vaja teadust. Tema ootab juhtnööre. Demograafia neid oodata ei saa. Demograafia sees ja vastas seisab ainult fakt koos prognoosiga.
Sellist arusaama annab Munamäe murumütsikeste ühiskonnas kujundada pikki aastaid.
Peeter Olesk
Tähtvere mõisas 25. V 2016